Arnold Green - kogu elu spordis

 

"Eesti Olümpiakomitee peaülesandeks on ja jääb olümpiaideede levitamine, spordi seadmine inimese harmoonilise arengu teenistusse, noorsoo kasvatamine vaimselt ja kehaliselt tugevaks," ütleb Arnold Green, Eesti Olümpiakomitee president aastatel 1989 - 1997.
 
Green oli EOK taasiseseisvumisaegse perioodi võtmeisikuid. "Eesti Olümpiakomitee taasloomine langes aega, mil päevakorda oli kerkinud omariiklus. Olümpiakomitee loomine oli üks osa selles. Tollal oli see küllaltki julge ettevõtmine. Võidelda tuli kahel rindel: veel eksisteeriva N. Liidu vastavate organitega ja ka ROK-iga, kes ei tahtnud N. Liidu Olümpiakomiteega vastuollu minna, rõhutades, et Eesti ei ole ju iseseisev riik. Olime aga liidus Läti ja Leeduga järjekindlad. Sellest oli niipalju kasu, et kui saabus hetk meid tunnustada, tegi ROK seda kiirendatud korras, mis võimaldas Eestil osaleda juba Albertville'i taliolümpial, kuigi olümpiaperre tagasitulekust oli möödunud ainult mõni kuu," meenutab Green.
 
Arnold Green sündis 1920. aastal Lätis. Spordimees sai temast koolipõlves Rakveres. Lemmikalad olid kergejõustik, korvpall, suusatamine, ujumine. Jõudmata küll ühelgi alal tollaste tippude hulka, oli ta omaealiste seas hinnatud tegija: mängis linna korvpallimeeskonnas, kõrgushüppes jõudis 1.70-ni, proovis kergejõustikus mitmeid alasid. Sealt ka tema hilisem suur huvi kümnevõistluse vastu - ala, mille arendamisele Eestis on ta kõvasti kaasa aidanud.
 
Moskva kõrgema parteikooli ajakirjandusosakonna lõpetamise järel asus ta tööle Rahva Hääle peatoimetajana, seejärel 1953. aastal peaministri asetäitjaks ja välisministriks. Toompeal töötades omandas spordiliikumise korraldamine tema hoole alla kuulunud paljude eluvaldkondade hulgas südamelähedase koha. Ametialane kohustus astus paari erialase huviga. Kus midagi vähegi põnevat oli spordis parasjagu toimumas, viibis Green ikka kohal. Ta oli ka N. Liidu olümpiadelegatsiooni üks juhte 1972. aasta Müncheni (purjeregatt Kielis) ja 1976. aasta Montreali (purjeregatt Kingstonis) mängudel.
 
Tema juhtimisel valmistati ette ja viidi läbi 1980. aasta OM-i purjeregatt Tallinnas, üritus, mis jättis aegumatu jälje Tallinna ajalukku ja linnapilti: mõelgem kasvõi linnahallile, telemastile, Pirita teele, lennujaamale ja muidugi purjespordikeskusele. Tänini peab Green olümpiaregatti elu üheks tähetunniks: "Minu karjääri tipphetked on olnud juubelilaulupeo lõppkontsert 1969. aastal ja see, kuidas rahvas seda hindas. Ja muidugi olümpiaregati õnnestumine."
 
Greeni osa on olnud kaalukas paljude spordirajatiste sünnis: Tartu ülikooli staadion, Tallinna Kalevi staadion ja spordihall - kui nimetada üksikuid. Eriti hinnatav on olnud tema abi ja osavõtt Kääriku spordibaasi rajamisel.
 
Vaatamata pikaajalisele kuulumisele nomenklatuuri ei võtnud Green kunagi omaks selle klassi iseloomulikke tunnuseid ja maneere: paljusõnalisi tühjalt kõmisevaid kõnesid ja bürokraatlikku asjaajamist. "Mind on rahustanud teadmine, et mu tegevus on toimunud rahva silme all. Südametunnistus on selles mõttes puhas, et ma pole teinud midagi ühe või teise inimese vastu. Ka ühiskonna vastu mitte, kui silmas pidada rahvuse olemasolu, kultuuri säilitamist jm."
 
Ta on ikka lugu pidanud konkreetsest sõnast ja teost - nii enda kui teiste juures. Oluliselt just tänu tema toetusele sündis möödunud kümnendil meie laste-noorte spordikoolide võrk, avas uksed praeguse Tallinna spordigümnaasiumi eelkäija Tallinna spordiinternaatkool, kerkisid totraid riiklikke ehitusnorme eiravad avarad koolivõimlad, rajati hulk kooli- ja maaujulaid. Ilma suurema kärata, pooleldi põranda all, sest spordibaaside ehitamine oli keelatud tegevus.
 
Green edendas föderatsiooni esimehena nii maadlust kui suusatamist. 1989. aastal valiti Green taasmoodustatud EOK presidendiks, sellel kohal oli ta 1997. aastani. Greeni teeneid spordiliikumises on tunnustatud Soome spordi teeneteristi, Leedu Olümpiakomitee teenetemärgi ja Rahvusvahelise Olümpiakomitee sajanda aastapäeva auhinnaga.
 
Loe lisaks Arnold Greeni kohta ESBL-st